Õelad naljad minu väikese Eesti aadressil

Mul on siin üks uuemat sorti tuttav, umbes juulikuust saati. Eesti on tema jaoks selline tundmatu maa, mis kuskil seal põhja-ida kandis Baltikumis asub. Ilmselt ka natuke Venemaa-lõhnaline (selle sõbra jaoks, ma mõtlen).

Miks muidu teeks ta pidevalt nalja Eesti nime kallal. Küll kirjutab ta selle asemel Estnonishgan, küll Estoniskovska. Et ikka eriti rasvaselt hõõruda – see mingi hall ala kuskil seal vasakul. Ükskord küsis mul avalikus kohas meelega hästi kõva häälega: OOTA, KUST SA TULIDKI, MINSKIST VÄ? 😀

Ükshommik tegime võileibu. Mina panin oma leivale ühe singiviilu, mille peale ta kommenteerib: “Kuule, sa võid rohkem panna, ega sa Eestis pole! Hihihi”. Kurat, nii hea nali (et isegi naersin sink hamba vahel), aga valus ka. Ma ei ole niiehknaa kunagi olnud see tüüp, kelle leib, või ja vorstiviil peavad kõik ühepaksused olema, nii et too üks singiviil leivale laotada oli kaunis klassikaline liigutus minu poolt. Järgmine kord panen siis viis viilu, sest olen ju – iseenesest mõista – Saksamaal. Singiviilude arv leival ju ilmselgelt määrab staatuse.

Mu muidu selline keskpärane kultuurielu on viiimase kolme päeva jooksul teinud hüppe: pühapäeval käisin Konzerthausis NO99 Pööriöö Uni vaatamas, eile kutsus üks sõber spontaanselt Sigur Ros-ile ning täna jõudsin pärast tööd jooksuga Ewerti ja Draakonite kontserdilegi. Ja kui ma temaga siis kirjutan, et ma nüüd vaatan Eesti teatrit või nüüd naudin Eesti bändi, siis tema saadab mulle sellise pildi:

WhatsApp Image 2017-10-08 at 17.30.54

Saksa telekanalite alaline programm. See on siis sarkasm nende telekanalite suunas, a la SAT 1 näitab alati mingit saksa krimisarja, RTLi pealt jookseb alati mingi talendishow jne. ARTE juurde on märgitud Bulgaaria tantsuteater – mis on nii pagana täppi, ses suhtes, et sealt kanalilt tuleb tõesti tihtilugu mingit Mongoolia visuaalkunsti või Kuveidi foorumteatrit. Noh, saate aru küll – mingit kvaliteetset udukunsti kuskilt x riigist maamunal. Seega kutsub mu sõber neid Eesti kauneid kunste kõiki “Bulgaaria tantsuteatriks”. See on juba insideriks kujunenud. Aga pagan, kui ta vaid teaks, et see ei ole mingi “Bulgaaria tantsuteater”. Euroopat mööda rändamist saab endale enamasti lubada vaid Eesti kultuuri tipp ja see on tõesõna hea. Keegi ütles kunagi Eesti näitlejate kohta, et nende ainuke viga on see, et nad on eestlased. Juba näiteks meie emakeel on nii pisike, et sellega maailmasse läbi murda on…noh, roosa unistus. Et muidu maailmatasemel, aga ei vedanud – sündis eestlasena.

Aitab küll tänaseks Eesti tänistamisest.

Muus maailmas toimus see, et ülikoolis algas kolmas semester ja käisin eelmisel reedel ühe popkoori katsetel. Kae nalja, võeti vastu ka. Järgmine proov on järgmisel pühapäeval – ootan! Tahan jälle lõõritada mujal kui ainult oma duši all.

Kõigi tänavate ja teede hirm – mina – on hakanud Berliinis autoga sõitma. Seesama Eestikese kallal haukuv sõber kolis just uude korterisse, kus köök juba sees, niisiis pakkus ta mulle oma jõude seisvat endsit nõudepesumasinat täitsa muidu. Ma olen siin juba pea neli aastat nõudepesus käsitööd harrastanud ja ainuke kord, mil masinast puudust tundsin, oli pärast oma sünnipäeva, kui 7 inimest korraga laua ääres sõid. See sõber käis mulle nii kaua kanda, et ma lõpuks laenasin oma hostperelt auto, sõitsin sellega kuskile Schönefeldi lennujaama lähistele ja sõidutasin selle nõduepesumasina oma koju. On vist aeg käed üles tõsta ja tunnistada, et ma pole Tallinnaski autoga sõita julgenud ja järsku arvan end nii vinge vend olevat, et rallin võõraste masinatega risti-põiki läbi Berliini. Tulemuseks on see, et isu aina kasvab – andke veel palun autosõiduotsi. No ma nii naudin ja see on nii lihtne: lihtsalt jälgi nooli ja valgusfoore (ja püsi oma joonte vahel, soovitatavalt 😀 ). Raske on see autosõit tõesti ainult autokooli autos ja nendel tohututel Eesti väikelinnatänavatel, kus pead ise kõik reeglid välja mõtlema ;D (st. ilma valgusfoorideta linnad). Kui see sõber siis toda nõudepesumasinat mulle kööki installeeris, avastas ta veel mitmeid elementaarseid asju, mida mul köögis ei ole. No näiteks röster. “How do you do life?” haaras ta kahe käega peast.

Lõpetuseks siis ühe hea “Bulgaaria tantsuteatri” lugu. Olin seda küll varem korduvalt Spotifyst striiminud, aga alles tänasest laivis puges see teiste lugude vahelt kuidagi eriliselt välja. Daamid ja härrad, Little Love:

Advertisements

Mister Me – 1 year later

IMG_1645 (2)

Ülehomme on siinmail jälle taasühinemise aastapäev, sedapuhku siis juba 27. Nagu ikka, toimub selle puhul Brandenburgi väravate juures üle keskmise mõõtu festival. Kuna riigipüha langeb seekord teisipäevale, siis on paljud ka esmaspäeva vabaks võtnud (või saanud), et kokku üks õige pikk nädalavahetus kokku ehitada. Ja festivalgi käib siis sellise ajastuse puhul pühapäevast-teisipäevani.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka hoopis tollest killaspeast, kelle kontserte mööda ma endiselt regulaarselt hiilin. Täna võtsin isegi oma 28-aastase julguseraasu kokku ja rääkisin temaga. Appi.

Lavaesine oli üsna tühi, peab tunnistama. Aga noh, ka Herbert Grönemeyer pidi oma karjääri algusaegadel kontserte tühistama, sest keegi ei ostnud pileteid, keegi ei arvanud, et tal on mingit talenti üldse. Aga kae nüüd!

Damn, ma olen nii müüdud. Miks?

Ich will nur vor deinen Bühne stehen
und deine Lieder hörn’
und nur du stehst vor mir und singst sie

Säläd

Ma olen päris kindel, et me kõik oleme neid kiireid ja isuäratavaid Tasty videosid vaadanud. Ma ei olnud aga siiani midagi katsetanud, no sada retsepti küll ära salvestanud, aga reaalselt mitte midagi kokanud. Üleeile enne magama jäämist skrollisin telefonis ning üks salatite video läks iseenesest käima. Järgmisel päeval tegin sealt kohe esimese salati no ja oma skeptilisuse võin küll prügikasti visata – nii hea sai!

Roasted Shrimp And Veggie Salad – see esimene siis!

Kõige suurem “vaev” oligi see köögi- ja juurviljade hakkimine, muidu ainult viska asjad kokku ja no nagu restoranis oleks käinud. Krevetid paneks järgmine kord kohe koos köögiviljaga ahju ainult (siuke tudeng olen siis, söön krevettte). Head isu!

Ma ei hakka isegi vabandama, et kolm valgusaastat kirjutanud pole. See ajab mind alati nii närvi teiste blogisid lugedes, et kui kuskile on pikk auk jäänud, siis kukutakse vabandama “no andke andeks, ma sünnitasin ja kolisin vahepeal”, justkui lugejad istuks sul nuga kõril ja nõuaks postitusi, et pead meeleheites vabandama hakkama 😀

Mul lõppes vahepeal ülikoolis teine semester. See lõpp oli päris pingeline, elu käis ühest eksamist teiseni jupikaupa. Naljakas mõelda, et juba aasta pärast on kogu see asi läbi slash aasta aega tagasi alustasime esimese semestriga. Aeg on lennanud nagu torpeedo.

Eksamimelu vahel käisin kolm päeva Iirimaal, Dublinis. Kaks sõpra abiellusid ning külastasin ühte oma semu. Oli väga nummi pulm, hea söök ja tore pidu. Olin veel võtnud omale ühe lisapäeva ning selle sisutasin Howth poolsaarel mägedes turnimisega. Oo, meri ja reisimine, tundsin teist puudust!

DSC_0028DSC_0029_1DSC_0038_3

Minu sõbrake Athos. Suutsime pusle nii palju kokku pannna, et kunagi ca 8 aastat tagasi tutvusime vist Myspaces, kuna kuulasime mõlemad Ska Faktorit. Tema tollal Brasiilias (no ska!), mina Eestis (sest Põltsu poisid!). Nüüd olema mõlemad oma 5 aastat välismaal, mina Berliinis, tema Dublinis. Vastust küsimusele, miks me suhtlema jäime, teab vist vaid tuul. Eriti irooniline on, et ma oleme täiesti nagu siga ja kägu, täiesti erivaadete, tegevusalade ja suhtumistega, aga ometi klapime. Ükskord ta lausa kirjutas WA sõnumi, et kuule, appi, ma igatsen meie pikki lobisemisõhtuid 😀 No näed, eluke. Maailm on ikka  ümmargune!

DSC_0046

Minu majutuskoht, armas majake.

DSC_0057

Kuna ametlikke pilte veel pole, siis see ainus udune mobiiliklõps. Palun 😀

DSC02039DSC02042DSC02055DSC02061

Rohkem puhkust, kui need kolm päeva, sel suvel ei olnudki. Seda reaalselt üle elada polnudki nii hull, pigem kammib sassi see teadmine, et teised kõik kuskil lebotavad ja ise mitte kuhugi ei saa, sel lihtsalt põhjusel, et üle 1,5 päeva järjest ei ole kunagi vaba (nädalalõpp siis). Selle ajaga jõuad heal juhul aru saada, et üldse vaba on 😀

Septembris tegelen jälle lapsekasvatustööga, ei muud. Pere vanem kasvandik, olgugi, et gümnaasiumi lõputunnistus juunist saati taskus, elab endiselt kodus edasi. Ei tööta, ei õpi. Lihtsalt eksisteerib. Though life! Seega, mu lootus, et äkki ma alates sügisest ei pea enam ta bf alukaid siin voltima, purunes tuhandeks killuks.

Septembrikuu on vähmalt sellles mõttes hea, et mul on päevapeale vaba ja ainult õhtuti töö. Ei mingeid esseesid, grupitöid, kõnesid, presentatsioone, tarkvara testimisi jne. Selle asemel käisin veel 5. septembril rannas, leidsin tee hambaarsti ja juuksuri juurde, loen raamatuid, ajan omaenda raamatuprojekti ja muud sellised nipet-näpet tegevused. Ahjaa, isegi regulaarselt sporti teen, nii et kann tulitab ja käed on nuudlid. Praegu on aega ja motti õnneks ka (siin on veel üks pisike põhjus).

DSC_0033_4

Kuigi oktoobrist kuni jõuludeni on mul jälle teoreetiliselt igal j u m a l a nädalal E-N töö ja R-L kool, siis on sinna hulka ära eksinud paar augukest, kus oleks võimalus 3 või 5 päeva jutti vabaks saada (sügisvaheaeg, mil mu hostpere ära läheb, näiteks). Nüüd ma siin vaatangi rahakotti ja kaalun, et kas ja kuhu. Erkile lubasin Haagi külla minna, Kristi-Liina ootab juba aastaid, süda kisub koju, aga jõulud on ju sealtmaalt arvates juba kahe kuu pärast. Muidugi see 5 päeva on ka selline paras norimine, esimene ja viimane päev kuluksid lendamisele ja siis keskmised 3 tõmbled ringi, et ometi jõuaks midagi näha ja teha. Hilfe…

Tsau!

Recording 2017-08-08

Testing ühte rakendust, millega blogida. Vead palun juba ette andeks, kuna see on katse nr 1 😉
Tere, pole ammu jälle bloginud. Aga nüüd võib-olla see saab muutuma. Nimelt meil on ühes aines pidevalt on vaja probleeme lahendada. Nii et sa võtad endale projektiks ühe probleemi, millele peab leidma lahenduse mingi teatud rakenduse või tarkvara abil. Probleem võib olla nii tööalane kui isiklik. Ja siis ma võtsingi enda probleemiks selle, et mul on küll blogi, aga ma viimasel ajal postitan väga vähe. Kuna ma ei viitsi mobiiltelefonis trükkida ja arvuti ei ole alati käepärast siis kuidas lahendada seda olukorda niimoodi, et saaks ka läbi nutitelefoni blogitud. Siis ma jõudsin sinna punkti, kus oleks vaja lihtsalt rakendust, mis minu eestikeelse kõne siis tekstiks paneb. Ja mida ma saaks lihtsasti blogisse postitada. Ja selle jaoks ma siis otsisingi erinevaid rakendusi, mis sellist võimalust pakuvad ja leidsin selle diktofoni. Nii et antud postitust ma “kirjutangi” selle diktofoni abil. Kusjuures arvasin, et see saab olema palju lihtsam lihtsalt lobiseda ja siis jutt voolab. Aga see on kuidagi ebaloomulik praegu, võib-olla sellepärast et see on esimene kord mul seda kasutada. Aga eks siis paistab, kui ma selle audiofaili nüüd tekstiks ümber panen, et kui palju ma pean seda veel käsitsi üle vaatama ja kontrollima. Et tõesti ka kirjavahemärgid ning suure ja väikese algustähega sõnad kõik paika saaksid.

Alzheimer?

Harjutan siin valjuhäälselt oma homset pitch-i, kus 60 sekundi sisse tuleb ära mahutada kogu oma elulugu, kiidulaul, eesmärgid ja sobivus xyz töökohale. Suust hakkab juba vaikselt vahtu tulema ning stopperiga testides suudan ma absoluutselt IGAL korral omale erineva vanuse öelda. Kord olen twenty-five, siis twenty-eight nagu passi järgi kohane ja siis järsku lihtsalt twenty. Olen mõnes meeltesegaduse-olukorras varemgi öelnud, et “praegu on pea nii sassis, et ei mäleta omaenda vanust ega kinganumbritki”, no ja nüüd ongi.  Tänase lustikummuti juures oleks õige kinginumber juba kõrgem pilotaaž.

One Night Song

DSC_0006

Kuna ma ei või oma jalavigastuse tõttu (oot, kas ma olen üldse kirjutanud? Ei? Üks pöialiiges on ülekoormuse tõttu rivist väljas) ei joosta, hüpata, ega tantsida – ehk siis kõike, mis kuidagi päkale koormust annab, teha, siis sõidan liigutamise eesmärgil praegu päris tihti rattaga. Seda võib, arst ise pakkus välja lausa, sest seal saab koormust põlv ja puus, ent mitte pöid. Sportsõidud aenevad pea iga kord pigem avastusretkedeks ja mul on vahel iseenda ees häbi, et ikka veel nii vähe Berliini nurgataguseid tunnen. Või noh, tegelikult ma tunnen linna vägagi hästi, julgen öelda, et kindlasti üle keskmise võrreldes oma eakaaslastega siin (sest noh, mõned Zugezogened kolivadki Krezbergi südamesse ja elavad seal oma mullis, pidu-töö-kool on kõik paaris kvartalis või siis vahel olen pidanud isegi mõnele kohalikule, küll Berliini ääralinnas üles kasvanud noorukile selgitama kus-mis Berliinis asub. Nallakas!). Oma alguskuudel ja -aastatel siin käisin vahel meelega teises linnaosas poes, et linna rohkem tundma õppida.

Praegu tulen just ühel Weddingi-Moabiti tiirult ja armun iga päevaga rohkem sealsesse Spreeuferisse. Selleks, et endale seal kaldal korterit lubada, läheks vaja ilmselt vähemalt kolme elu. Ei, nelja. Pilt on küll kehvake, aga sealne kõrge vesi on üks väheseid kohti Berliinis, mis mulle kuidagi naturaalset vett moonutab (va Wannsee, mis annab selle kõrval juba mere mõõdu välja). Ja siis pane see Schilleri laul sinna vaate juurde. Teufeli kõrvaklappidesse. Mmmmm…

Ning midagi niisugust ei ole ma veel enne rattasõidul kogenud – keset kruiisimist tuleb koduigatsus peale. Ei saanudki aru, kas Berliini kodu või Eesti kodu või mis KODU üldse? Aga ma tundsin nii selgelt, et see on koduigatsus.